Muinasmajja kolisid esimesed elanikud

30. jaanuari keskpäeval saabusid Rõugesse viis Tartu Ülikooli arheoloogiatudengit, kel plaanis, selle talve vist küll kõige karmim nädal, muinasmajas elada-toimetada. Need viis julget on: Kristiina Paavel, Kristin Otti, Maarja Lainevoog, Anti Lillak ja Robert Rootslane.

Esimene päev algas meedia tugevdatud tähelepanu all. Ajakirjanikud ootasid kannatlikult kinnise ukse taga, kuni seltskond oma igapäevased riided muinasajale omase rõivastuse vastu välja vahetas. Paraku ei ole käesolev projekt piisavalt mahukas, et oleks olnud võimalik spetsiaalselt selle tarbeks valmistada vajaminev kogus elamiseks vajalikku majapidamiskraami ja sobiv riietus, tuli meile appi taaskehastajate selts Idatee Vardjad, kes oli nõus meile oma varustust laenama.

 

Peale korralikku muutumisprotseduuri täideti kaasavõetud korvid ja kasetohust vakad toiduainetega. Raskemad asjad laaditi kelgule, kergemad võeti sülle ja paarisaja meetri pikkune teekond muinasmajja võis alata. Kui tare juurde jõudsime, ootas tulevasi muinaselanikke meeldiv üllatus – abielupaar naabertalust, soe supp külakostiks kaasas. Suur-suur aitäh neile!

 

Kuigi elamistingimused muinasajal olid karmid ja tarvilikku kraami kindlasti vähem kui tänapäeval, pidid meie muinaselanikud päris mitu korda edasi-tagasi käima, et kõik eluks vajalik tulevasse koju jõuaks. Ja muinaselu võiski alata. Vahetult enne päikeseloojangut jäid vaprad noored omapead, et hakata oma uut elu korraldama. Hommikul selgub, kuidas möödus esimene öö, kas maja püsis piisavalt soe, et ennast homseteks toimetusteks välja magada. Homme õhtul jõuab info ka nendeni, kes muinasmajas toimuvat kodulehe kaudu jälgivad.

 

Kuna tänapäeva meedia on tänu internetile operatiivne ja ülikiire, jõudsid projekti tutvustavad artiklid avalikkuse ette juba enne päikese loojumist ja minul on juba olnud võimalus lisaks artiklitele netikommentaatorite sarkastilisi märkusi lugeda. Et mis eksperimendist saab juttu olla, kui tibukestele-kabujalakestele kõik hõbevaagnal ette tassitakse ja toiduained ka kõik poest ostetud. Mingu ikka ise vibuga jahile ja kasvatagu palehigis vilja. Vaat siis on õige eksperiment! Jne jne.

 

Jah, loomulikult oleks asjal oluliselt rohkem jumet, kui mingi väiksem seltskond aasta-paar metsas elaks ja kõik vajaliku oma kätega ehitaks, kasvataks, püüaks, laseks jne. Aga siin peab arvestama nii mitmegi asjaoluga, mis kommenteerijatel juhuslikult kahe silma vahele jäänud. Näiteks on tänapäeval vibujaht keelatud. Ning tegemist on siiski vaid magistritöö raames läbiviidava projektiga, mis hõlmab endas vaid ühte imepisikest lõiku mineviku uurimisest. Ka praegusel kujul läbiviidava eksperimendi abil saame uut ja huvitavat, kogemusel põhinevat infot muinasaja elukeskkonna kohta.

 

Lisaks on kõnealusel eksperimendil ka lisaväärtusi. Kuna projekti viiakse läbi avalikus ruumis, on kõik huvilised oodatud oma silmaga kaema ja kogema. Sel moel on võimalik saada oluliselt parem pilt mineviku elamistingimustest. Me võime suitsuses toas elamisest, külmast savipõrandast ja leel toiduvalmistamisest ükskõik kui palju lugeda, aga kui seda oma silmaga näinud pole, siis päris selget ettekujutust sellest, kuidas meie esivanemad tegelikult elasid, me siiski ei saa.

 

Tänan kõiki, kes on sellele projektile kaasa aidanud. Ja hoian pöialt meie viiele vaprale, et nad ikka ilusasti vastu peaks. Head ööd neile!
Eelmine
Naine kütab muinasmaja …
Järgmine
Eksperimendis osalejad on optimistlikud